Kogemuslood
Millist rolli mängib psühhodraama minu elus?
„Psühhodraama mõtteviis on kandvaks alustalaks kogu minu elus. Olen rahul, kui olen grupis loonud tingimused, mille toel vabanevad inimesed liigsest pingest, hakkavad tegema enda jaoks paremaid valikuid nii töö- kui eraelus ning elavad teiste inimeste keskel tervema, loovama ja õnnelikumana.“
Miks soovitaksin psühhodraamat heale sõbrale?
"Kui on vähegi mingi teema, mis segab või häirib, või lihtsalt on kopp ees - mida ikka aeg-ajalt juhtub, siis psühhodraama meetodid ja mõtteviis aitavad leida uusi võimalusi. Lisaks suurendab see oskust inimestega ka PÄRISELT rääkida. Kohtuda. Mitte lihtsalt "B.S. small-talk" juttu ajada. Miks on psühhodraama äge? See on FUN teha ja huvitav, pluss päriselt töötab ja on tõenduspõhine."
Tagasiside psühhodraama grupis osalejalt:
“Miks ma läksin enesearengu gruppi ja mis mind sunnib ikka ja jälle panustama oma arengusse? Ausalt öeldes köitis mind lapsehoolduspuhkusel olles kõigepealt võimalus koduseinte vahelt pääseda inimeste sekka. Kuid ajapikku on muutunud see minu elustiiliks ja elu tähtsaks osaks. Ootasin alati põnevusega järgmist kokkusaamist oma grupiga, sest nii hea oli kohtuda turvalises õhkkonnas, jagada oma muresid, õppida teiste kogemustest ning teada saada enda kohta midagi uut.
Mida on see mulle andnud? Arvan, et olen saanud iseendaga paremaks sõbraks; olen mõistvam ja toetavam abikaasa, õde ja tütar; teadvustan endale, mis rolli ma tahan mängida oma tütre elus ja milliseid mustreid ma ei taha korrata; julgen teha muudatusi oma tööelus, kui midagi ei rahulda; ei karda spontaanselt reageerida uutele olukordadele. See teekond on veel päris pikk, aga kindlasti huvitav, avastusi täis ning on seda väärt!”
Psühhodraama väljaõppegrupis osaleja
Mida on psühhodraama mulle andnud?
"Ma olen psühhodraamat õppinud juba 7 aastat. Selle aja jooksul olen ma leidnud julgust teha suuri muutusi enda elus - vahetasin töökohta, siis hoopis tegevusvaldkonda, proovisin end hoopis teises ametis ja nüüdseks leidsin sellise töö, mis toob mulle rahuldust. Tänu psühhodraamale võtan ma julgelt väljakutseid vastu, kui midagi ebaõnnestub, siis võtan seda õppetunnina ja arenen pidevalt. Suudan mõista, miks inimesed käituvad nii või naa, sest mul on lihtne minna nende rolli ja kujutada ette, mida nad võivad tunda ja mis neid ajendab sel viisil käituda. Ma saan endast paremini aru, ma olen leidnud uusi sõpru, mu tutvusringkond on laienenud ja laieneb aina. Ma sain aru, et ma olen täiesti normaalne inimene, kellel on lubatud nutta, naerda, tunda emotsioone. Avastamisrõõmu on veel palju ees ja see on ka äge!"
Kati Toobal (psühhodraama grupijuht ja õppija)
"Miks on psühhodraama äge? Sest see meetod võimaldab kohtumisi iseendaga. Töödes osalemine nn publikuna (mitte protagonistina) on võimalus avastada, et kellegi teise lugu on üsnagi sarnane minu enda looga ja protagonistina jagamisringis teiste mõtteid kuuldes on üllatuslik tõdeda, et minu juhtum polegi nii eriline – iga inimese või perega võib olla midagi sarnast juhtunud.
Mulle väga meeldivad avaringid ning jagamisringid – näiliselt turvaliste ja vahel ka pinnapealsete väljaütlemiste taga tuleb välja nii mõnigi hästi ära peidetud teema, millega tegeleda. On põnev, kuidas lavastajad „nopivad“ välja suurest ringist inimestest just need, kelle töö lavale pannakse.
Kõik see, mida enda arengu mõttes teen või teinud olen, teeb mind paremaks inimeseks. Kõige keerulisem on vaadata lähedale –iseendasse. Psühhodraama aitab seda teha!"
Miks on psühhodraama äge?
"Psühhodraama on üks kiiremaid arendus- ja teraapia meetodeid, mis tähendab seda, et kogu aeg juhtub midagi uut ja väga tihti on lõbus. Osalejad muutuvad silmnähtavalt spontaansemaks nii oma elus kui grupis. "
Liis Aavaste-Hango (TEP - Trainer. Educator. Practioner)
Tagasiside psühhodraama grupis osalejalt:
"Mida on see mulle isiklikult ellu juurde andnud? Psühhodraama on teinud mind iseenda ja maailmaga paremateks sõpradeks. Olen lahti saanud mustritest, mis pole olnud minu mustrid, leppima asjade ja inimestega, mida ja keda ma ei saa muuta ja laiemalt armastama iga inimese sees midagigi. Minu elu on saanud juurde hulga vägevaid pooltoone, lahedaid emotsioone ja suurepäraseid inimesi. Ja olen teinud õige mitu julget ning oma elu muutvat otsust, milleks olen ikka eelnevalt katsetanud ja piire kombanud just psühhodraamalaval. Olen juurde saanud spontaansust, olen rohkem katsetanud ja sedakaudu elu värvilisemaks elanud. Elada psühhodramaatilist elu ühes tükis iseendana on lihtsalt vägev!"
"See, et psühhodraamal on tervendav efekt vaimses või füüsilises mõttes, on kõrvalsaadus. See, et inimene kasvab suuremaks ja saab rohkem ISEENDAKS, saab mingisuguse sideme asjadega, millega tal enne sidet ei olnud - see on see, mis on tähtis."
Tagasiside psühhodraama grupis osalejalt: "
Miks ma gruppi läksin ja milline see kogemus oli? Mina läksin enesearengugruppi puhtalt suurest uudishimust. Sest ma hakkasin kuidagi järjest kokku sattuma "psühhodramaatikutega" - nii õpetajate kui grupis või väljaõppes osalejatega. Psühhodraamast ei olnud ma varem midagi kuulnud ja mingit enesearendamise plaani mul ei olnud. Minus tekkis aga tohutu uudishimu, kui hakkasin märkama, et kõigil neil väga erinevatel inimestel oli üks sarnane joon: nad on väga avatud, särasilmsed ja tundub, nagu igaühel neist tiksuks sees mingi isiklik "jõujaam". Miski, mis paneb neid julgema, tohtima ja tegutsema. End oma nahas hästi tundma. Mõtlesin, et: "Ma ei tea, mis see on, aga ma tahan ka seda saada!"
Grupiga liitudes ei tulnud mul pettuda. Sealt tuleb elujõudu! Kogesin, kui palju sarnast on meil võhivõõraste inimestega. See on julgustav! Ja et ma ei ole üldse nii imelik või teistsugune, kui ise arvan. Ja kui olengi, siis see on ok! Saab naerda, tunda ühendust meid ümbritsevate inimestega, uudishimu ja ikka päris kõhedat elevust, kui oma looga lavale lähed. Väljakutset. Enda kohta nii mõndagi selgemaks saada. Mina julgen käsi südamel soovitada igal oma heal sõbral vähemalt korra proovida. Väga äge ja maailma avardav kogemus!"
"Sain 2019. aastal PDI grupijuhi taseme tunnistuse ja jätkan õpinguid CP (Certified Practitioner ehk psühhodraama lavastaja) taseme saamiseks. Olen rõõmus, et minu õppimine psühhodraama rakendajaks alles kestab. Olen tänulik olnu eest ja elevil tuleva ees ja siiski soovin eelkõige nautida hetke. Seda on mulle õpetanud just psühhodraama.
Tulin psühhodraama väljaõppesse, et end täiendada erialaselt ning saada teada, kuidas mõtleb ja mida teeb hea grupijuht, et luua turvaline armastuseruum psühhodraamagrupist. Enne psühhodraamaga kohtumist oli minu suhe gruppidesse nagu Alice'i vestlus Ükssarvikuga Lewis Caroll raamatus "Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi". Kumbki neist ei olnud teisesarnast olevust varem kohanud, mistõttu arvas, et teine on väljamõeldis. Kuid kohtumine toimus, mispeale Ükssarvik lausus tervendavalt aktsepteerivad sõnad: "Noh, nüüd, kui me oleme teineteist näinud, siis mina usun sinusse, kui sina usud minusse. Kas oleme kokku leppinud?". Senini ei uskunud ma, et grupp ja sellest saadud tagasiside mulle võiks olla midagi nii väärtuslikku, jumalikku nagu Moreno väidab. Psühhodraamaõpingud ja saadud kogemus on pannud mind usku vahetama. Ma usun, et psühhodraamagrupp on nagu peegel, milles on võluvägi, sest meie peegeldus, tagasiside mõjutab teisi grupiliikmeid ja gruppi tervikuna.
Psühhodraama kui esimese grupiteraapia vormi looja Jacob Levi Moreno abikaasa Zerka Moreno on öelnud: “A sacred space is a place where we, as humans, can be at our very best.” Ma tahaksin tõlkida seda nii: armastuseruum on ruum, kus inimesed saavad olla oma parimal kujul. Kui ma kuulen Zerka Morenot seda lausumas, tuleb mulle kujutluspilt, kus soojas vaikses ruumis istub jagamisringis psühhodraamagrupp, Moreno vaim hõljub heakskiitvalt nende kohal, protagonist on jaganud grupiga oma lugu, elu, olemust, ja ka katarsist, sest paranemine, kasvamine, taipamine toimub kogu grupis. Selles kujutluspildis ei ole midagi puudu, hing ei taha midagi lisada. On kohalolu, täiuslikkus, jumalikkus.
Psühhodraamagrupp meenutab mulle võlupeeglit, mida olen õppinud vajama, et saada enam teadlikuks oma hoiakutest ja arusaamadest ning nende piiravusest või kasulikkusest. Sellises grupis, kus tunneme end turvaliselt ja usaldame teisi, suudame võtta vastu ka sellist tagasisidet, mis ei ole nn suhkruvaabaga kaetud. Sellises grupis, kus tunneme enda aktsepteerimist, on meil endil kergem aktsepteerida ka iseenda tumedamat poolt, kui seda peeglis näeme. Sellisel juhul see tagasiside ei hävita meid, pigem võib mõjuda korrastavalt. Sel võlupeeglil on ka teine pool - me saame tagasisidet, aga peame ka pakkuma grupile tagasisidet. Minu jaoks kõige olulisem õppimine oli, et mina ja minu tagasiside on grupile oluline, vajalik, väärtuslik. Hetkest, mil seda mõistsin, olen valmis grupile rohkem andma, ennast jagama. See eeldab, et olen kontakstis enda tunnetega, enda vajadustega, teadlik oma tugevustest ja nõrkustest. Olles saanud tundma psühhodraamagruppi kui kohta, kus on piisavalt turvalisust, et olla spontaanne ja ehe ning kus minu tagasiside on väärtuslik, olen teadlikum oma vajadusest sellist ruumi ka mujale luua."
OSALEJATE TAGASISIDE:
"Mida psühhodraama enesearengu grupis või väljaõppes osalemine sulle andnud on?"
- "Mina olen saanud psühhodraamast palju julgust, et olulisi muutusi ette võtta. Minu protsess psühhodraamas on olnud enesekindluse suurendamine, mis on muutnud mind edukamaks nii tööelus kui eraelu rollides."
- "Loovust, julgust, avatust … "
- "Oskust märgata ennast ja ümbritsevaid inimesi – näha väljaöeldud sõnade taha. "
- "Eelkõige ikka enesearmastust ja rõõmu. Vanasti valetasin, et mind ei häiri tolmurullid, kui nüüd on tõesti nii, et nad ei sega mind. Õppisin läbi psühhodraama armastama iseennast ja seeläbi avanes mul võimalus armastada teisi. See on imeline tunne!"
- "On andnud võimaluse uurida mulle olulisi teemasid ja leida vastuseid vastamata küsimustele."
- "Olen õppinud elu nautima ja sellest rohkem rõõmu tundma."
- "Empaatiat ja spontaansust. Oskuse leida ja märgata toredalt üllatavaid sarnasusi ka neis inimestes, kellega esialgu ei tundunud midagi ühist olevat."
- "Olen psühhodraama laval saanud luua kergust ja "rahu teha" mitmete mind pikalt saatnud jamade ja valusate kohtadega."
- "Sain julgustust, et minuga ei ole midagi valesti. Ma ei ole imelikum kui kõik teised!"
- "Uusi sõpru!"